Pärast koondamisteatele järgnenud lühikest puhkust hakkas Olga taas tööd otsima. Just siis käivitas Töötukassa Õiglase Ülemineku Fondi toel meetme, millega toetatakse põlevkivisektoris töö kaotanud inimeste edasist karjääri. Töötukassa konsultandid kutsuvad seda hellitavalt motivatsioonitoetuseks, mida makstakse inimestele uuele töökohale ülemineku hõlbustamiseks.
Hüvitist makstakse samaaegselt palgaga uuel töökohal, kuid tingimusel, et inimene asub uues kohas tööle 100 päeva jooksul pärast ametlikult töötuks jäämist. Teisisõnu on see palgalisa, mis motiveerib inimesi aktiivselt uuele tööle asuma.
Olga haaras võimalusest kinni, läbis tööpraktika ning leidis kiiresti oma unistuste töökoha. Kui varem pidi ta olema paindlik, arvestama bussigraafikutega ja käima tööl Jõhvis, siis nüüd asub tema uus töökoht kodu lähedal. Ent see polegi kõige tähtsam. „Uus töö on palju huvitavam ja kohanemine oli tänu sellele kiirem, et meeskonnas on ka mu endised kolleegid põlevkivitööstusest. Olen väga rahul ka uute tuttavate ja töökaaslastega, meeskond on huvitav!“ jagab Olga muljeid elumuutusest.
Olga tunnistab, et pikaajaline kogemus põlevkivitööstuses tekitab inimestes teatud hirmu muutuste ees. „Ma ise kardaksin omal soovil tegevusala vahetada. Kuid pole halba ilma heata ning pealesunnitud muudatused viisid selleni, et kõik on nüüd parem kui enne. Olen ainult võitnud sellest, et ma enam põlevkiviettevõttes ei tööta,“ ei varja Olga oma rõõmu.
Uues ettevõttes meeldib Olgale see, et seal on karjääriredelil võimalik nii-öelda lendu tõusta. Samuti on töö korraldatud hoopis teistmoodi, palju kaasaaegsemalt. „Nõudeid on rohkem ja nendega tuleb arvestada. Tuleb mõista, et inimesed siin pelgalt ei tööta, vaid teenivad raha! Paljud pole harjunud töötama nii nagu praegused ootused, kuid turul on alati nõutud need, kes oskavad midagi teha ja on valmis midagi uut õppima,“ kinnitab Olga.
Olga sõnul on põlevkivitööstus tulevikus probleemne majandusharu, kuhu tagasi ta enam ei läheks, isegi kui kutsutakse (see on Ida-Virumaal üsna levinud praktika, et koondatud palutakse hiljem tagasi tööle).
„Meil on Ida-Virumaal huvitavamaid töövaldkondi ja ükski mu põlevkivitööstusest lahkunud sõber ei ole kunagi kahetsenud, et seal enam ei tööta,“ räägib Olga.
Olga leiab, et piirkonna peamiseks murekohaks pole sugugi töökohad, vaid piisavalt mitmekesise kultuurielu ja vabaaja võimaluste puudumine ning just seetõttu mõtlevad inimesed Ida-Virumaalt lahkumisele või kolimisele. „Iga linn vajab kultuuriprogrammi. Kui meil oleks piisavalt rikkalikke võimalusi puhkamiseks ja vaba aja veetmiseks, ei läheks keegi siit kuhugi, sest siin leiavad spetsialistid endale suurepärase rakenduse,” on ta kindel.
Viimati uuendatud 22.10.2024
